Kas Eesti kirjanik parandab meelt?

Avalik rõõmusõnum Eesti kirjanike liidu liikmetele

Esiteks.
„Mis inimeste keskel on kõrge, see on Jumala ees jäledus.” (Luuka 16:15.)

Millega tegeleb tänapäeva ilmalik kirjandus? Kirjeldab pattu. Ja uhkeldab sellega. Paraku üldjuhul ilma patukahetsuseta ja meeleparanduseta. Pimedus on suur.

Kas Mati Undi (1944–2005) ja Ene Mihkelsoni (1944–2017) puhul ei piisanud nende endi kirjutatust? Pärast nende surma peame me Mihkel Muti¹ ja Merle Karusoo & Co² vahendusel peensusteni teada saama, millised õilishinged klassikud inimestena olid. Joodik Unt ja maniakk Mihkelson. Mõlemad patust ja kurjast vaimust vaevatud.

Mutt ja Karusoo (ja paljud teised) ei saa ühest üsna lihtsast asjast aru. (Ateist ei saagi aru saada.) Jeesuse silmadega vaadates on Undi ja Mihkelsoni elu ja töö nonsenss. Nende kummagi nime pole Eluraamatusse kirjutatud ja nad heidetakse tulejärve (Ilmutuse 20:12 ja 15; Ilmutuse 21:8). Mitte keegi ega mitte miski ei suuda Unti ja Mihkelsoni enam päästa.

Kes taipavad, mis meid kuradi kummardamise korral ees ootab, lõpetavad ilmaliku kultuuriga tegelemise. Ja paluvad Jeesuselt armu. Näiteks Arvo Pärt ja Jaan Tooming. Ennasttäis intellektuaal naerab selle peale. Paraku see naer on üürike, järgnev piin aga igavene.

Teiseks.
„Isegi kui sa meeletumat tambiksid nuiaga uhmris liivaterade seas, ei lahkuks temast rumalus!” (Õpetussõnad 27:22.)

Eesti kirjanike liidu liige üldjuhul kristlike teemadega, väärtustega ja ammugi Jeesusega ei tegele. (Kui kirjutab, siis mõnitavalt.) Tiivad ei kanna ja tarkust pole. Ja mõistagi on ta selle üle uhke.
Minu 2022. aasta sügisel pakutud mõte – valida Toomas Paul kirjanike liidu auliikmeks – pühiti vaiba alla. Aprillis 2023 hääletati hoopiski stalinist Juhan Smuuli bareljeefi poolt.

Nimetage mulle mõni kirjanike liidu liikme eestikeelne kristlik/vaimulik teos... (Liidul on 354 liiget ja siinkohal on kandev paus.) Avo Üpruse „Ingeldus” (2018) vaikiti maha. Mari Saadi „Lasnamäe lunastaja” (2008) ja Katrin Lauri „Tunnistaja” (2022) pälvisid preemiad. Ja kas ongi kõik?

Eraldi tõstan kilbile oma lemmiku – Kalle Kasemaa jidiši keelest tõlgitud Isaac Bashevis Singeri „Patukahetseja” (1995), mille peategelane põgeneb moodsa maailma mürgi eest.

Tänu Jeesusele on meil Uku Masingu, Arved Pauli, Albert Ruutsoo, Peeter Singi, Jaan Toominga jt. kristlik luule. Tänu Jumalale võime lugeda Árpád Arderi, Harri Haameri, Rudolf Kallase, Ain Kalmuse, Olav Marani, Uku Masingu, Toomas Pauli, Vello Salo, Fanny de Siversi, Jaan Toominga, Osvald Tärgi jt. vaimulikke raamatuid.

Ja kolmandaks.
„Mina olen viinapuu, teie olete oksad; kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja; sest ilma minuta ei või te midagi teha!” (Johannese 15:5.)

Ilma Jeesuseta inimene on metslane ja invaliid. Olin minagi. Tarkuse ja valguse toob üksnes Kristus. Enne laiub pilkane pimedus. Arvo Pärt on selle oma tintinnabuliga veenvalt ära tõestanud. Ja tõestas ka Georgi Malenkov, kellest sai pärast komparteist välja heitmist pühendunud kristlane. Alati on võimalik nägu valguse poole pöörata ning pimedus, kurjad teod ja sõnniku sonkimine seljataha jätta. KAHETSEDA PATTU JA PARANDADA MEELT. Igal inimesel. Isegi Eesti kirjanikul.

Jeesuse juures pole ilmaliku ilukirjandusega – sealhulgas ka ebajumalate Betti Alveri, Artur Alliksaare ja Juhan Viidingu värssidega, samuti Eesti kurva ajalooga ja lohiseva mõttelooga – mitte midagi teha. Hiljemalt kohtupäeval mõistab seda iga kirjanik. Ainult Jeesuse valimiseks on siis juba liiga hilja.

Jeesus koputab sinu südamele TÄNA. On viimane aeg Ta sisse lasta.

„[Õnnistegija] tahab, et kõik inimesed õndsaks saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid.” (1 Timoteose 2:4.)

Olgu Jumal meile armuline!

Jüri Kaldmaa,
Kirjanike Liidu liige 2005. aastast

Märts 2025


P. S.

Albert Ruutsoo (1913–1999)
Raamatutest III

Mu ärapöörduv pilk ei ole tänamatus;
te kaudu terendus mu ees maailmakatus,

all varjus armastus ja meeleheit ja vaprus
ning hiilgavate mõtteehitiste haprus...

Miks kurta haihtuvinimlikke särapärgi?
Eks leita vahel tarudeski tühje kärgi!

Nii väldin vaid te prohvetlikku sõnamaagi,
ei enam oota, mida anda te ei saagi.

Mu teel te vaid kui peatused ja vahejaamad.
Mu ees on avatult nüüd Raamatute Raamat.


(A. Ruutsoo. Tunniskirjad (1998), lk. 62.)


---------
¹ – Mihkel Mutt. „Liblikas, kes lendas liiga lähedale. Mati Unt ja tema aeg” (2023).
² – Merle Karusoo. „Mina ja minu Mihkelsonid. Dokumentaarium”. Raamatus „Tetraeeder karjamaal. Ene Mihkelsoni eluraamat” (2024), koostanud Marju Lauristin ja Sirje Olesk.

Ilmunud lühendatult: Meie Kirik, 20. märts 2025.

https://www.meiekirik.net/index.php/art/2820-kas-eesti-kirjanik-parandab-meelt