Igatsuse universum

1.

14. II 1952
Tervitus Kaug-Idast!

Täna üle pika aja avanes minul jälle võimalus kirjutada ja kasutan selle võimaluse kohe ära. Olen siit kirjutanud juba pea kaks aastat, aga vastust ei ole siiamaani saanud. Olen kirjutanud kogu aeg Väike-Maarja aadressil. Kas teid pole enam sääl? Või milles asi seisab, ma tõesti ei tea.
Ma palun, kui te juhuslikult peaksite minu kirja kätte saama, andke minu aadress üle emale, kui teate, kus ta on ja mis ta teeb. Mul oleks teile suur palve, kui teil loomulikult on võimalusi, saata minule väike pakk. Peatähtsad oleks just soojad esemed: kindad, sokid, sall ja kampsun. Ülejäänud asi teie äranägemise järgi. Kanget tubakat ja rasvainet. Loomulikult hea on kõik, kuid saan väga hästi aru, et teil on selle kõigega suuri raskusi ja sellepärast palun ainult võimalust mööda.
Enesest pole minul midagi erilist kirjutada. Elu läheb nii nagu varemgi, isegi vast saate aru. Seda rohkem huvitab mind, mida teete teie kõik ja kõige rohkem olen huvitatud, kuidas elab minu ainuke elu mõte – ema.

Harry

Minu aadress:
Хабаровский край
город Магадан
п/я 383/20^[1]

8. XI 1952
Tervitus, kallid kodused!

Olen teilt siiamaani saanud kolm pakki. Viimane, mille sain, oli saadetud augusti keskel ja selles oli kasukanahkne vest. Olen teile südamest tänulik kõige selle abi ja hea eest, mis ma teilt olen saanud. Muidu elan praegu kah kuidagi. On väga külm, eile ja täna 49 kraadi. Enesest pole minul muidugi midagi huvitavamat kirjutada. Töötan ikka vanamoodi saekaatris ja ootan igatsusega seda aega, kunas võin jälle teiega koos olla ja elada.
Palun jälle, kui teil on võimalik, saatke pakk. Jah, kui hakkan mõtlema, palju ma teile selle seitsme aasta jooksul olen muret ja vaeva valmistanud, siis on lihtsalt häbi kirjutada ja paluda. Kuid olukord on sarnane, et ilma abita on tõesti raske.

Harry

*
Куда^[2]: Магаданская обл.
Сусуманский р-н.
п/о. Нексикан
пос. Дражный

Kodumaalt, 31. XII 1954
Pojakene, armas!

Olin haige. Nagu ma tean, kirjutas tädi Mahta juba sellest, sellepärast viibis uueaasta kiri ning kaart. Ära karda midagi halba, olen jälle tervise juures ning viibin Maarjas.
Kavatseme homme õhtul küünlaid põletada ning paar ülesvõtet teha, kui filmi saab. Siis usud, et elan ja olen terve. Ma tahaks Sind väga näha, kuid oled kaugel põhjas. Ära enda elu kunagi hädaohtu pane. Oled palve sisse andnud, see on hea. Oleksid juba kord minu juures.
Kas Sul ikka süüa on ja riiet, et Sul külm ei oleks?
Soovin Sulle südamest uueks aastaks õnne ja suudlen kell 12 kaugelt. Tädi Mahta ja teiste poolt ka hääd uut aastat.

Sind armastav
ema

18. IX 1955
Armas poeg!

Täna sain Sinu kirja ühes pildiga. Oh kuis oled Sa muutunud... Kuhu on jäänud Sinu rõõmsad silmad? Need on täis valu.
Pojakene, armas, katsu kuidagi rõõmsam olla, siis ei tundu elu nii karm. Vaatan lõpmatuseni Sinu pilti, mis seisab praegugi laua pääl, kui Sulle kirjutan. Nüüd pole ma enam nii üksik, ainult liig valus on Su nägu.
Minu üks tuttav õde olla näinud juhuslikult Irat. Tema on Tallinnas õpetajaks. Olla saatnud Sinule südamlikke tervitusi, samuti minule. Olla küsinud ühte ja teist pikalt ning laialt, tahtvat teada, kunas Sa koju jõuad.
Mind huvitab, kelle ülikond Sul seljas on. Ega see Su enda pole? Ootan Sinult järgmises kirjas jälle pilti ja pikka kirja. Millega Sa praegu tegeled? Kas töö on raske ja millist iseloomu?
Ära end liig kurna, katsu ikka süüa nii tugevasti, kui rahakott lubab. Kui tervis korras, siis on kõik nagu helgem.
Mina sõidan homme metsa endale talvepuid tooma. Sain auto ja mõned inimesed, kes mind abistavad. Peab ju puid olema, siis on leebem talvele vastu minna. Tervisel pole viga, ega ma ise suurt metsas midagi tee. Ära karda, küll teised panevad koorma pääle.
Tädi Mahta käis mind mõni nädal tagasi vaatamas, samuti Taali Salme. Tõivad mulle paar mööblieset. Muidu elan väikestviisi, käin tööl ja vahel kinos, sääl on mõnikord päris ilusad pildid.
Panen Sulle kirja 2 pilti, üles võetud lilledega.

Sind suudleb ja ootab
ema

29. IV 1956
Armas poeg!

Sinu kirjad on viimasel ajal nii napivõitu. Sul nagu ei oleks midagi kirjutada ja usun, et ei olegi. Tean, et Sa ei suuda ega saa minu vastu avalik olla. Kartuses mind kurvastada. Mina elan sellele mõttele, et Sind näha. Loodame, et varsti oled kodus ja Sul ei tohi minu ees mingit saladust olla.
Katsu ikka vitamiine süüa ja kui on millestki puudus, kirjuta kohe. Ma ei usu, et Sul sääl nii küllalt on. Puudus on kindlasti rohelisest, ja ma usun, et Sinu hambad kannatavad selle all. Hirmus kahju, et Sa sääl põrgus oled. Ligemal oleks kõik asi palju lihtsam olema.
Kallis poeg, ütle, mis on Sinu kinganumber ja kaelaümbermõõt. Vahest saab päris ilusaid asju osta ja ei tee paha, kui koju ilmud, kohe kingad jalga pista. Ei, ära puikle vastu, et nii või naa.
Korter on meil keskmise suurusega, valge, vastu tänavat, mereni pole ka palju maad, Koidula keskkool üle tänava. Kindlasti meeldib Sulle meie uus kodukoht palju rohkem kui endine. Siin on palju sanatooriume. Kui Sinu tervis vajab, siis pead end ravima. Pead ju peale väsitavaid aastaid puhkama.
Siin on ka mudaravila, pidin sinna kord töösse minema. Pakuti hää koht, aga eelistasin jääda vanasse kohta, kus on ka hää olla.

Suudleb
ema


2.

Kullil, 27.07.1958
Tervist, Mai!

Momendil on pühapäeva hommikupoolik. Istun kolhoosi „Murrang” kontoris ja mõtlen, kuidas aega kasulikumalt mööda saata. Tööd ei viitsi teha, lugeda ei ole ka midagi põnevat käepärast ja kui olekski, ega ei viitsiks sedagi teha. Ja ongi siis alati vaja just midagi teha? Võib ju niisama lesida ja kõige selle krempli üle järele mõelda.
Meenub aprillikuu õhtu, lauluproov II Keskkoolis, meie tutvus, ja kuidagi kergem hakkab, kui sellele kõigele mõelda.
Juba anti märku lõpetamiseks. Nimelt pidime ühe minusuguse maamõõtjataolise selliga, kes mõõdab siin kolhoosis kapsamaid (nagu ta ise nimetab) või õigemini kolhoosnike individuaalkrunte, merre suplema minema ja nüüd ta lõhubki ukse taga. Arvatavasti temal väga kiiret ei ole. See paar „tunnikest”, mis mul kirja lõpetamiseks veel kulub, ei tohiks teda liialt vihastada. Kes kannatab, see kaua elab. Ja oleks veel poissmees, kel mõni kallike ootab... Aga naisemehe asi, tähendab veel mitteametlikult, kuid enam-vähem sinnapoole. Nõnda nagu minulgi.
Oh sa mait! Nüüd läks see asi küll vähe nihu, ent kirjas maha kratsida ei ole vist ilus, nii et tuleb leppida.
Siiakanti jääme vähemalt paariks kuuks, sest peale selle, kus me praegu oleme, anti meile veel üks kolhoos siinsamas lähedal, mõni kilomeeter edasi.

Sulle kõike head ja lõbusat puhkuse veetmist soovides kuni jällenägemiseni tervitab
Kalju

Kilgimetsas, 14.09.1958
Tervist, Mai!

Istun üksinda toas laua ääres ja mõlgutan kurbi mõtteid. Tead, kui kurb ja tühi on hinges. Nii väga tahaksin olla sel hetkel Sinu juures, tunda Sind enda lähedal ja unustada kasvõi mõneks tunnikski selle argipäevase elu ja virelemise. Kõik unistused paraku ei täitu ega peagi täituma, sest siis kaotaks unistus oma tõelise joovastava omaduse ja muutuks igapäevaseks tõsieluks. Kuid mis on elu ilma unistusteta, ilma et Sul poleks mingit eesmärki, mille poole püüad? Tühipaljas olelemine, oled siia loodud teiste tahtel ja pead elama.
Andesta, et läksin jutuga reaalelust veidi kõrvale, aga kui sa oled üksi sellises võõras, noortest ja igasugustest meelelahutustest asustamata kohas, siis tulevad tahes-tahtmata igasugused mõtted pähe.
Pererahvas on lahke ja vastutulelik, ent söögitegemise mure on enda kaelas. Oleme kordamööda kokad. Vahel, kui ühel raskeks läheb, asume kahekesi kallale ja siis ei ole köögis muud kuulda kui pannide ja pottide kõlinat. Kui meie kahe mõistus kipub retsepti koostamisel napiks jääma (seda juhtub peaaegu alati), siis on perenaine see, kes peab kannatama meie küsimuste all.
Ja nõnda see eluratas veereb, iga päev üks ja sama komplekt: söögitegemine, töö väljas, jälle toiduvalmistamine, magamine ja otsast peale. Muudeks meelelahutusteks jääb aega kaunis napilt, mis küll väga tunda ei anna, sest neid muid meelelahutusi on harva – kaks-kolm korda kuus kino ja ongi kõik. Muide, kino näidatakse samas ruumis, kus me elame, nii et lama voodis ja vaata. Mugav, eks ole? Siiamaale ei ole veel ühtegi filmi näinud, aga lähemal ajal tulevad kaks head pilti: „Kordumatu kevad”^[3] ja „Valge akaatsia”^[4]. Kui Sind huvitab, võid vaatama tulla, hoian vaba koha oma voodiääre peal.

Parimate tervitustega
Kalju

Järisel, 13.09.1959
Mai, kallis!

Ei oska kuskilt otsast alata. Pikalt mõtelda paraku ei tohi, muidu tuleb Laksi-poiss tagasi ja ongi minu kirjakirjutamisel lõpp. Mitte, et ta keelaks mul kirjutamast, aga kuidagi imelik ja häiriv on, kui ta istub su lähedal. Kuidagi ei saa siis mõtteid koondada.
Ma ei tea, mida mõtlesid Sina sõna „rõõm” all, kuid minule on see sõna küll võõras. Võib-olla olen haige, sest kogu aeg, mis ma siin olen olnud, on rinnus selline rõhuv tunne, hinges nukrus ja igatsus, mida ei lämmata töö ega uni.
Kui võtta reaalselt, siis olen siin olnud alles mõne nädala, tundub aga, nagu oleks möödunud terve igavik ja ma ei pääsegi enam minema. Nii hull see asi ka ei ole, sest kui mitte varem, siis kuu lõpuks tahaks ikka Pärnusse tagasi jõuda. Loodan, et pean selle aja siiski vastu ja tulen ükskord eluga tagasi.
Selle asemel, et täna kinno minna, mõtlesin aega kasulikumalt veeta ja Sulle mõni rida paberile panna. Saan vähemalt oma mõtetega üksi olla ja unistada. Tead, kui hea on paar tundi ainult isiklike mõtete peremeheks olla, suunata neid sinna, kus ka ise tahaks viibida, sinna, kus on hea ja valge, kus kaovad kõik mured ja eluraskused, kus silm puhkab ja süda tunneb rõõmu, tõelist rõõmu, mida ei saa väljendada sõnades ega kirjapaberil, mida võib tunda kogu oma olemisega.
Väljas pimeneb, kuid minu hinges on momendil hea ja valge, sest unistades kaovad kõik mured ja isegi halb muutub heaks. Sooviks, et see joobumus oleks uni ja ärgates leiaks end Sinu juurest. Siis võiks üksainus kordki öelda, et unistus muutus tõeliseks tõsieluks.
Kahjuks on see võimatu, sest varsti tuleb Laks ja hävitab minu unistused üheainsa ukseavamisega. Parem on, kui jõuan enne lõpetada, muidu rikub kirja lõpu ära. Vist tulebki, igal juhul kahtlast kobistamist on kuulda. Nojah, muidugi tema.
Palju tervist ja jõudu Sulle igapäevases töös! Ära noruta, pea püsti ja julgelt edasi!
Küll ükskord saabub aeg, kus lõpevad kõik mured ja kannatused, kus võime jälle olla teineteise juures ja juba igavesti.

Sind suudeldes
Kalju

13.06.1960
Tervitus Pärnust!

Kõigepealt suur tänu kirja eest ja minu õnnitlus studentkaks saamise puhul.
Ma isegi nägin Sind Tallinnas ja oleks äärepealt vahuse habemega juuksuri juurest välja jooksnud. See oli kohe peale Sinu ärasõitu, kui ma ei eksi, siis vist 1. juunil. Käisin nimelt oma projekti üle andmas.
Nagu ikka, olin ka seekord habemesse kasvanud, sest nagu Sa tead, ei viitsi ma ise habet ajada. Sõitsin hommikuse bussiga Tallinna ja et jõudsin sinna just lõunaajaks, oli vist kella 1 paiku, siis otsustasin juuksuri juures käia. Läksingi Viru tänavale juuksurisse ja et järjekord oli väike, siis sain kaunis kiiresti ette. Istusin seljaga ukse poole ja vaatasin niisama peeglisse, kust oli näha uksest möödaminejaid.
Mõtlesin parajasti, kust Sind õhtul üles otsida, kui projekti sel päeval üle ei saa anda, kui äkki nägin Sind mööda minevat. Tulid Raekoja platsi poolt ja läksid arvatavasti Narva maanteele Instituuti. Sain küll kaunis kiiresti valmis, aga Sind igal juhul kätte ei saanud, ehkki jooksin poole Narva maanteeni.
Projekti ma üle anda ei saanud ja seepärast otsustasin Sind õhtul üles otsida. Kell seitse õhtul sain vabaks ja jalutasin Narva maantee poole. Tegin sellega suure vea, et läksin tsirkuse juurest läbi, sest niipea, kui sinna jõudsin, tuli keegi mees ja nähes, et ma seal vaatasin (pileteid muidugi kassas ei olnud), tuli minu juurde ja pakkus piletit. Poolautomaatselt ostsin pileti ja siis alles taipasin, et sellega kaotasin võimaluse Sinuga kohtuda. Tsirkus mulle eriti ei meeldinud (võib-olla oled ise näinud) ja sellepärast pidin oma mõtlematust veel kord kahetsema.
Käisin siiski Narva maanteel Instituudis. Kell oli 23.00 ja valve ütles, et tütarlapsed olevat Lasnamäel 16. Keskkoolis korteris. Sõitsingi kohe trammiga Lasnamäele, tulin aga ühe peatuse varem maha ja pidin seepärast hulga aega seda keskkooli otsima. Kui ma ta viimaks leidsin, oli kell 24.00. Valvur (üks meesterahvas) tuli välja ja ajasime juttu, kahjuks polnud enam midagi parata. Ütles, et aitaks mind meeleldi, kuid ei oska kusagilt otsida, kõik on võõrad ja pealegi juba magavad.
Tuli paratamatusega leppida ja tagasi sõita. Ööbisin Projektis diivanil ja et järgmise päeva hommikul sain projekti üle anda, siis tuli Pärnusse sõita. Enne käisin veel Instituudis, lootuses, et kohtan Sind juhuslikult, ent seda õnne mul ei olnud. Küsida kellegi käest polnud, sest ma ei teadnud, millises grupis oled või missugune eksam Sul on.
Seda Sa muidugi tead, et nädalavahetusel (18. ja 19. juunil) on Pärnus laulupidu, kust ka Sina täieõigusliku laulukoori liikmena võid osa võtta.
Tule niipea, kui saad, sest ootan Sind alati!

Sinu Kalju

*

„Pärnu Kommunist”, 27.09.1960 –

Sügav kaastunne õnnetu surma läbi lahkunud

Kalju JUSKE
omakseile.

Mai

Muld mälestust matta ei suuda.


3.

Pärnus, 6. aprillil 1967
Hei, дружище! Как дела^[5], Harry?

Kas oled kõvasti endale igat sorti teadusi sisse pannud? Vabanda, et kasutan sellist žargoonset väljendust, aga olen juba kord niisugune. Mind parandab ainult haud.
Sinu juures käisin viimati üleeile. Mööbel oli kõik alles. Keegi senini sisse murdnud pole. Peale minu. Tunnistan oma suurima patu ka üles. Käisin vannis ja kasutasin Sinu seepi, sest unustasin enda seebi koju. Ära väga pahane ole. Selleks ajaks, kui ükskord isiklikult näeme, on Sul ehk viha juba lahtunud.

Evi noris eile minu kallal sellepärast, et nägi meid koos teatris. Nagu Sa tead, mõjub see minusse küllaltki palju, olen selline lollpea.
Ole siis vapper! Pea püsti ja edasi! Head põrumist!

Sinu Mai

9. aprillil 1967
Tere, armas sõber!

Viisin pesu pesumajja, seda oli üle 8 kilo. Tirisin kui vana eesel, aga nüüd on ta seal ja aprillis saab ka kätte. Eks näeb, kas mul on aega seda sealt ära tuua, või tood siis, kui ise tuled.
Pean nüüd kinno lippama. Vaatame lastega multifilmi „Operaator Kõps üksikul saarel”. Pole midagi parata – elukutse nõuab lastefilme.

10. aprillil
Jätkan samale paberile. Eile õhtupoolikul läks aeg nii kiiresti, et polnud aega kirja lõpetada. Püüan täna oma vea parandada ja kirjutan hästi palju.
Peale kino oli Seida juba minu pool käinud. Kohtusime trepil. Läksime Sinu juurde vanni. Triikisin seal pesu ja kella 20 ringis tulime ära. Siis jalutasime veidi ringi, oli päris kena ilmake. Kodus ootas mind Sinu kiri! Mõtlesin Sulle kohe kirjutama hakata, kuid tuba oli hirmus külm ja tulin mõttele minna keldrisse puid lõhkuma. Lõhkusin suure virna puid peenemaks, tõin hulga puid tuppa ja kütsin toa soojaks. Kui selle tööga valmis olin, oli kell südaöö lähedal. Läksin ära une-Mati juurde, sest täna hommikul algas mul 7.45 võimlas tund. Hommikul jooksin ruttu tundi ja olin seal peaaegu kella 10-ni, sest võimla oli vaba. Siis viisin 2 Sinu valget särki keemilisse puhastusse värvida. Need värvitakse tumesiniseks ja mustaks. Kui hästi välja tulevad, siis lasen veel 2 särki värvida, mis pesumajja viisin. Kella 11-st 14-ni valvasin koolis õpilastööde näitust, sest olin kõrges komisjonis, mis pani näituse üles ja 3 päeva ka valvab seda. Totrus! Mõnelt kooritakse mitu nahka. Siis oli mul 5 tundi ja 19.30 kuni 22.00 olin lauluproovil. Nüüd on kell juba 11. aprilli peal. Vahepeal oli kohutav uni, lugesin diivanil ajalehte „Edasi” ja magasin peaaegu terve tunni. Siis aga sundisin end üles tõusma ja kirja kirjutama, sest Sul on niigi raske. Ja kui pead minu kirja ka veel ootama, siis on küll kehvasti.

Mu mõtted on alati Su juures,
igal pool neid kaasas kannan ma.
Mu tunne on nüüd sügavam ja suurem,
sest Sina oled see, kes oled Sa.

Kui abistavat kätt Sa vahest vajad,
siis lõunatuulel lase hüüda mind –
mu mõtted on Su kõrval kogu aja,
ka siis, kui ise üldse ei näe Sind.^[6]

Kas pole ilusad sõnad? Kui Sinul ka nii oleks! Ära arva, olen omateada veel mõistuse juures, ainult tervis on veidi korrast ära – nohu ja köha, suu on katki, palavikku pole kraadinud, ent tunne on selline. Saadan Sulle ümbrikutäie pisikuid. Vaata, et Sa haigeks ei jää.
Kuidas Sul Sinu parima sõbrakesega on? Kas tunned puudust või on Sul teda külluses? Kas saad ilma elada? Tead küll, mida mõtlen. Minu arvates on see kogu elu hirmsaim vaenlane. Kas pole nõnda? Ära nüüd vihasta minu peale. Tegelikult võiksid siiski vihastada, et selle pruukimise maha jätaksid. Noh olgu, ega see midagi paremaks ei tee, et ma Sulle moraali loen. Saad isegi aru, et see on õige. Muidugi mitte moraalilugemine, vaid põhimõte.
Millist eksamit Sa kõige rohkem kardad? Ega mina ei saa Sind millegagi aidata? Olen selleks liiga totter.
Kui Sa kõik ilusasti ära teed ja ühtegi saba Sul ei jää, siis 2 Pärnu daami võtavad Su mais nuiaga vastu. Aga kui Sul jääb saba, siis pead selle alandlikult jalgade vahele tõmbama ja koju hiilima ja igasugune vastuvõtt jääb ära. Pinguta! Seidalt Sulle palju jõudu ja head tahet. Mina soovin seda õnnekest, sest eksamid on osalt õnnemäng. Pilet võta vasaku käega, siis veab.
Kas ma ei tahaks maipühade ajal Leningradi sõita? No miks ma ei taha! Ega ma Sind ei sega? Sul on ju 6. mail eksam. Siis aga ilmun korraga mina – see maailma suurim nõid (seelikus) – , ja nõuan oma osa. Kas pole õudne?
Sul on vaja töötada ja võib-olla kutsud mind paljast viisakusest ja oled rõõmus, kui ma ei sõida. Kirjuta ausalt, ära slikerda! Sul seal suurem valik.
Ole pai ja söö iga päev korralikult, siis seisab tarkus paremini ajudes.
Võitle kui lõvi teaduse teedel! Julgesti, vennad, nüüd tööle!

Mai

19. aprillil 1967
Tugev käepigistus Sulle!

Tore, et statistikaga maha said. Millal Sul saksa keel on? Kuidas elektrotehnikaga ja soojustehnikaga väljavaated on? Kuidas kontrolltöödega asjad edenevad?
Kas Sul mõni meelelahutaja ka on? Ega ma Su kallal täna norida ei kavatse. Loodan, et saan 30. aprillil Leningradi sõita, eks siis teen seda suuliselt. Kas oled valmis mind vastu võtma?
Kirjutasid mulle nii ilusaid asju, et silm läheb märjaks, aga kui Pärnu jõuad, siis pole muud kui pudelid ja grammid. See on see kurb tõde. Muidugi tore, kui Sa tõesti nõnda palju minu peale mõtled. Ei tea võrrelda, kuid eks minuga ole samad lood. Ootan iga päev Sinult midagi, mõtlemisest ei tasu mitte rääkidagi.
Mul on neljad vihikud parandada, nende juures istun igavese aja. Jooksmist on küllalt: tuleb ju Lenini sünnipäev ja siis maipühad. Homme on koolis külalised Lätist ja Tallinna metoodik, kes käib tundides. Koolilapsed on väga totrad. Ainult kahed lendavad. Kole mõelda.
Tahaksin Sulle midagi head kirjutada, ent ei tule välja, pea on tühi ja kumiseb, silmad vajuvad kinni. Ei saagi enam aru, mida siin kokku sirgeldan.
Lohuta end sellega, et kolme nädala pärast oled Pärnus ja pingutus on õnnelikult möödas.
Julge pealehakkamine ja pool võitu! Head nägemist, silma nägemata ja suud andmata!

Olen mõtetega Sinu juures.
M.

23. aprillil 1967
Tervitus Lenini linnas tuupijale!

Kui Sind jaamas vastas pole, sõidan kohe järgmise rongiga tagasi. Kust mina Sind otsida tean?! Ühiselamusse ei kavatse üksi tulla. Palun vaata võõrastemajas tuba. Siis on koht, kus saame kahekesi olla, muidu tolgenda teistel jalus. Tuttavaid mul pole. Tulen ainult Sinu pärast. Sõidaksin laupäeva õhtul Pärnust Tallinna ja sealt öösise rongiga edasi. Pühapäeva hommikul vara oleksin Leningradis. Kui midagi ette tuleb, siis katsun Sulle teatada. Loodan, et ärkad nii vara ja ma kohtan Sind jaamas. Ära end 29-ndal väga ära väsita, muidu magad 30-ndal sisse ja ma pean kohe Eestisse tagasi tulema.
Mingisuguseid soove – teatrisse või mujale minekuks – minul ei ole, kõik oleneb Sinust. Olen Sinu külaline ja ei aja oma soove peale. Kardan, et ma ei saa keelest lõpuni aru. Eks Sa siis tõlgid. Oled nõus?
Ma Sulle vist head ei tee, kuid lõppude lõpuks tahan Sind näha. Kui kohale jõuan, siis koostame päevaplaani, mille järgi pead paar tundi ka teadusele pühendama. Kannatan selle heameelega välja, olen ju Sinu juures.
Hommikul on mul 7.45 võimlas tund. Vihikud on jälle parandamata. Homme on ülelinnaline ainesektsioon Raeküla koolis, siis ei saa ka vihikuid parandada.
Katsu siit midagi välja lugeda. Tähed on nagu hiina hieroglüüfid ja mõnes sõnas on neid liiga palju, teises jälle mõni ära. Eks mõtle ja mõistata.
Kallistan Sind mõttes tugevasti! Ja kui silmad kinni panen, siis olen peaaegu Sinu juures. Ootan Sinult kirja, samuti nagu Sina minult. Iga päev tulen ja katsun postkasti. Ära naera minu üle. Ja kui kirja pole, siis on tuju halb.

Ainult Sinule mõeldes
Mai

3. mail 1967
Tervitus meie pealinnast sinna tohutusse Piiterisse!

Jõudsin õnnelikult Tallinna. Praegu istun bussijaamas. Leidsin kotist tüki paberit. On küll kortsus, aga peale saab kritseldada. Kirjutan põlve peal, püüa aru saada.
Kell on 8.20. 2 minutit tagasi ostsin 9.10 bussile pileti Pärnu. Nüüd on mul 50 minutit aega.
Mantel ja kingad kuivasid bussis peaaegu ära. Kohtla-Järvel läks minu kõrvalt see noormees maha, siis oli autobussis juba palju ruumi. Kolisin elamisega koha võrra ettepoole, panin mantli puule, mille leidsin suure otsimise järel kotist üles. Ja riputasin sedasi, et mantel kuivaks ja praegu ongi peaaegu kuiv. Kindad on ka tahedamad kui Leningradis.
Katsun Sulle saata paarkümmend rubla. Kas saad siis korralikult läbi? Mul täitsa sant, et ei jätnud Sulle seda ühte kümnerublalist lisaks. Kadeda inimesega on ikka nõnda.
Nüüd pead jälle ööd kui päevad pingutama, sest pühade ajal Sa ei teinud kontrolltöid. Minu poolt Sulle reibas meeleolu, sest kaotada pole Sul midagi – võita terve maailm!
Tervita Vitjat minu poolt. Ta küll muigas ja teeb seda praegugi meie pärast. Eks igaüks käitub nagu soovib.
Kell on 8.50. Ole tugev! Kõigest 10 päeva veel.

Parimate soovidega
Sinu Mai

Pärnus, 3. mail 1967, kell 23.10
Näed, kui virk ma olen, kirjutan Sulle täna juba teist kirja. Tean, et pead tegelema õppimisega ega tohi aega kulutada minu kritselduste peale. Aga vaheldust peab olema, siis hakkab tarkus paremini pähe.
Koju jõudsin kenasti. Tööl olin uimane kui kevadine kärbes, ujulast tulles oli ilm veidi selgem, nüüd kisub jälle silma looja. Kuivatan juukseid Sulle kirjutades, sest märja peaga ei taha voodisse heita. Uni on täna kindlasti magus, sest bussis üksnes tukkusin kuidagi, olin tihti ärkvel ja vaatasin kella.
Sa vist töötad praegu kibedasti... Kuidas Sa eile õhtul pärast minu ärasõitu ühiselamusse tagasi jõudsid? Kas rohkem märjaks ka said?
Mul on väga piinlik, et ma taksos nii hullusti käitusin, kuid süda pole oma teha. See polnud meeldiv Sulle ja veel vähem mulle endale. Kardan, et süda võis pahaks minna... Eilsele õhtule mõeldes läheb tänagi süda pahaks ja nii vist iga päev. Asi on kahtlane.

Suudeldes
Mai


4.

14.05.1975
Tervitus, kallid kodused!

Sõit oli suurte seiklustega: Riiast lendasin Kiievisse, Kiievist Odessasse, Odessast Simferoopoli ja Simferoopolist Jaltasse. Kui kohale jõudsin, olid jalad nii valusad, et ei saanud paigastki.
Sain korterisse ühe mutikese juurde – 3 meest toas. Pesemiseks on tilaga pesunõu (ainult külm vesi), peldik on 50 meetri kaugusel õues. Esimene mulje on lihtsalt kole. Mutikene on 72-aastane, muidu igati hoolitsev meie vastu. Muuseas, meie toas ei ole raadiot ega televiisorit. Täielik rahu.
Sõitsin täna Mustal merel kaatriga „Pääsukese pesasse”. Sääl on nüüd restoran, sissepääs 2 rubla. Sees ma ei käinud, vaatasin üksnes üle ukse ja käisin rõdul. Üldiselt rahaga on vilets, sest siiasõit läks maksma peaaegu 60 rubla. (Ära karda, ega ma juurde ei küsi.) Tagasisõit vähemalt 40–50 rubla, siinolekuks jääb 40–50 rubla. Iga sõit ja samm ju maksab.
Toit on küll võrdlemisi hea, selle peale raha ei lähe. Ostsin omale uued sandaletid, sest kodused käivad koledasti jalgade peale.
Olen nüüd enesest küllalt lobisenud. Mai, kuidas Sinuga lood on? Kas käid ikka koolis ja kuidas tervis on? Kas Jüri käib aias ja kuidas ta õhtuti koju tuleb?

Teid mõlemaid tervitades ja kallistades
Harry

15.05.1975
TERE, JÜRI!

OLEN SULLE OSTNUD MÕNED JALTA MÄRGID. KUI KOJU TULEN, TOON SULLE. VAATA, ET SA OLED EMALE HEA POISS.
TÄNA ON SIIN PILVES ILM, TIBUTAB VIHMA. KUIDAS TEIL ILMAD ON? KAS PÄIKE PAISTAB JA ON SOE? KAS LASTEAIAS LÄHEB SINUL HÄSTI?

TERVITADES JA KALLISTADES
ISA

16.05.1975
Mai!

Kuidas on Sinu tervis ja enesetunne? Jäta see kool juba kord maha ja jää koju. Mis Sa rabad?! Hoia ennast ja poissi, et kõik oleks ilusti korras. Ma ei tea, kaua ma siin olen, aga enne 30. maid tulen kindlasti koju. Kavatsen ligemail päevil pileti ära tellida, et ei tuleks jälle niimoodi seigelda, kui siia sõites.

Harry

17.05.1975
Minu kallid Jüri ja Mai!

Täna käisin „Artekis” ja rahvusvahelises laagris „Sputnik”. Samuti olin Nikitski botaanikaaias. Oli esimene ilus ilm. Kõrvetasin käevarred ja jalad täitsa ära. (Käin lühikeste pükstega.)
Kuidas teil läheb? Mai, ära arva, ma ei ole nii halb, kui Sa mõtled. Olen mõtetega kogu aeg teie juures.

H.

Pärnus, 18.05.1975
Tervitusi kodust, kallis mees ja isa!

Sõitsid siis tõesti pikalt. Oletame, et nägid ka Odessa ära. Elutingimused pole Sul eriti kiita, aga vaheldust peab igasugust olema. Jookse väljakäigu vahet ja pese (s. t. loputa) end Mustas meres.
Kuidas Sul elu veereb? Teil on mõned sõidud kindlasti tuusiku sees. Kuidas rahaga lood on? Katsu ikka läbi saada. Tee kokkuhoidu, sest sööki Sa ju ei osta. Joogid jäta kõik ostmata, siis saad vaadata vaatamisväärsusi, mis Krimmis on.
Meie elame senini kenasti. Ma väsin õhtuks muidugi ära, kuid eile olin samuti väsinud, olgugi et tööl polnud. Jüri on tulnud õhtuti koolimajja. Üleeile käisin lastega ekskursioonil, siis läksin kell 17.00 lasteaeda. Täna tahan pesu pesta, sest rannailma pole. Eile käis Jüri Tani juures mängimas ja õhtul kella viie paiku läksime mere äärde. Poiss mängis vee ääres, oli jalgupidi vees, püksid tegi ka veidi märjaks. Pidime tänagi randa minema, ent on pilves ja veidi isegi sadas. Pesupäeval sajab – elav näide sellest, et mees pole truu.
Kuidas Sa päevitanud oled? Vaata, et Sa end ilusasti pruuniks praed. Kirjuta meile kõigist oma tegudest ja saavutustest.
Mul on palju tegemist, vaja õmmelda. Olen teinud mõned mähkmed. Ostsin valget flanelli, sellest vaja paar jakikest ja mütsikest teha.
Käisin arsti juures, sain haiguslehe. Mul on jälle valku uriinis ja tahavad ikka haiglasse pista. Järgmisel nädalal lähen jälle arsti juurde. Eks siis näeb, mis saab. Arst lausa pahandas minuga. Ütles, et teil on nii suur laps. Vastasin talle, et on küll suur, kuid päris üksi ta pole 10 päeva kodus.
Tänane post tuli ära, aga Sinult kirja polnudki. Ju Sul siis pole aega iga päev kirjutada. Jüri läheb viib kirja posti.

Kallistades
Mai

21.05.1975
Ootan teilt kirja. Kahjuks ei ole tänini veel ühtegi sõna tulnud. Jüri, kas Sa tõesti ei oska isale mõnda sõna kirjutada?

PÄRNUS, 18.05.1975
TERE ISA

ISA MA PALUN SIND LÕPUPÄEVADEL OSTA MULLE VÄIKE PÜSTOL.
KUIDAS SUL ELU LÄHEB? MINUL ON HEA ELU.
KAS SA UJUMAS OLED KÄINUD? MINA KÄISIN KOOS TANI JA TANI EMAGA.
KIRI LÄHEB EDASI.
ISA MA PALUN VABANDUSD ET MA SINISE PLIATSIGA ETASI KIRJUTAN. TULE VARSTI TAGASI MUDU JÄÄB MEIE MALE MATŠ POOLELI. ISA MITU PÄEVA SA VEEL ÄRA OLED? ISA VAHEPEAL EMA VAATAS MU KIRJA. ISA OLE HEA TO KIRJAD KOJU.

SINU HEA POISS JÜRI
LÕPP

PÄRNUS, 24.05.1975
TERE, ISA!

ISA OLEN SAANUD 13 KAARTI. ISA, ON ILMUNUD AINULD 1 „KÜSIMUSED JA VASTUSED”^[7].
SAADAN SULLE PÄRNU RANNA HOONE PILDI. TOO PILT KOJU, KUI SA JALTAST ÄRA TULED. ELA HÄSTI MINA OLEN EMALE HEA POISS. KAS OLED OSTNUD PÜSTOLI?

JÜRI


5.

11. oktoobril 1995
Armas emake,

kirjutan Sulle mõned read Viitkalt paastumise kümnendal päeval. Palun ära muretse, enesetunne on normaalne. Nädalavahetusel peaks Kaisa ka siia tulema, siis sõidame koos Tartusse tagasi. Linnas üritan jätkata.
Olen nüüd üle kahe kuu maal olnud (Värska, Rannamõisa, Viitka) ja kui kristalselt aus olla, siis ei lähekski enam linna tagasi. Rahulik ja kosutav. Vaim vaba, närvid puhkavad. Kaks aastat „Postimehes” mõjusid kurnavalt. Napoleon on öelnud: „Suurim viga on tegelda võõra ametiga.” Eks näis, mis edasi saab.
Kaisa on äärmiselt tubli, oskaks ma teda vaid hoida ja armastada. Köök ja vannituba hakkavad juba ühele poole saama. Esikus oleks mõistagi suurepärase meistrimehe Mario Harrypoja abi tarvis.
Me kõik peame üksteist hoidma ning armastama, mitte kaklema ja tülitsema. Eriti käib see muidugi minu kohta. Palun hoia ennast, peale Sinu ei ole meil maailmas mitte kedagi. Hakkan seda vaikselt taipama. Võib-olla ei ole veel liiga hilja. Andesta mulle kõik halb ja need hallid juuksed, mis ma Sulle tekitanud olen. Südames olen ma alati hea, nukker ja hell. Sa ju tead.

Sinu head lapsed
Kaisa ja Jüri

Tartus, 5. novembril 1995
Tere, kallis emakene ja kallis vennaraas!

Lõpetasin elu pikima paastu – 24 päeva, nendest esimesed kolm ka ilma veeta. Praeguseks olen jõudnud 11. taastumispäevani. Toorsalat maitseb magusasti. Söömist tuleb uuesti a-st ja b-st õppida.
Marr! Ootame Sind ja Angelat külla. Kulla vennake! Ära pabista, ega siin mingit remonti enam vaja teha ei ole. Tahaks rohkem muusikale tähelepanu pöörata, s. t. koos musitseerida.
Tore oleks vana-aastaõhtul kõik viiekesi Pärnus koos olla. Neid hetki on vähe, mil leiame üksteise jaoks aega, mõistmist ja tuge. Ometi vajame neid hädasti.

Teid kõiki armastades ja kallistades
Jüri

8. mail 1996
Kallis ema!

Tartus on iga päevaga üha enam kevadet. Loodan, et Pärnus samuti. Kullake, peaksid vist rohkem seda tähele panema ja nautima, elu ei koosne üksnes supi- ja piimasabas käimisest. Ega ma paha pärast. Tunne elust rõõmu, see pole ainult ränkraske koorem, kuigi vahel näib nõnda. Raha pole elus kunagi peamine.
Ma vabandan Su ees, et pole osanud Sind hoida, olen olnud jäme ja hoolimatu, kuid ma veel õpin ja püüan olla parem. Andesta, et olen olnud halb laps, mittetraditsiooniline inimene, et otsin elus kõrgemaid väärtusi, et ei teeni eriti palju... ja Sa näed, et meil hakkab kergem. Vastastikuste süüdistustega ei jõua me kuigi kaugele. Tänan Sind kõige hea eest, eriti materiaalse abi eest.
Mõista ka Mariot. Ta on samamoodi pimedusega löödud – ma ei taha teda solvata, ma armastan teda! – , ja ei tea, mida ta teeb. Ta magab, kuigi arvab, et on ärkvel. Loodame, et noorsand varsti virgub. Üldiselt on ta parem inimene kui mina.
Emake, palun toitu tervislikult, ära söö halvaks läinud asju, sellega Sa kokku ei hoia. Sa pead elama veel vähemalt 25 aastat, mida kauem ja tervemana, seda parem. Meil on Sinu elutarkust tarvis.
1992. aastal (ja varemgi) ei talunud me teineteist eriti hästi, ent nüüd ma tahaksin, et oleksime rohkem koos ja õpiksime teineteist uuesti armastama. Me peame olema siirad ja kõnelema südamest südamesse. See on elus kõige tähtsam. Mitte varjumine leiva- ja vorstihindade taha. Mis tähtsust on neil igaviku ja inimestevaheliste suhete ees?!
Teinekord unelen, et elame kõik ühes suures majas ja Sina puhkad ülakorruse terrassil ega pea enam kunagi turgusid pidi jooksma. Vahest see polegi nii utoopiline?
Kui võib, siis tagasihoidlik soovitus. Minu meelest peaksid Sa endale kellegi leidma. Ma tean, et see läheb iga päevaga järjest raskemaks. Ära ole enam valiv ja pretensioonikas. Lepi vähemaga ja püüa saada õnnelikuks. Sa oled terve elu elanud meile, oma elu Sul justkui polekski olnud. Nüüd võiks see aeg tulla. Veel ei ole hilja teist korda abielluda. Isa surmast saab juba viis aastat. Hoian Sulle pöialt.

Kallistage kolmekesi üksteist (kolmteist) rohkem.

Jüri

29. märtsil 1997
Armas emakene, mu ainsam!

Kirjutan Sulle nende harraste pühade aegu, sest mu süda valutab Su pärast. Iga päev üha enam. Nüüd ei lase see mind enam vaikida.
Tunnen Sinu järele puudust. Sa võib-olla ei usu seda, aga see on nii. Ma väga armastan Sind ja hoolin Sinust, kuigi alati ehk ei näita välja. Küllap Sa saad sellest aru.
Kardan, et Su elu on viimasel ajal tänu haigusele trööstitu, üksluine ja karm. Sooviksin Sind aidata, kuid vist ei oska. Ma vajan Sind, Sinu soojust, sallivust ja kõikemõistvust. Mäletad, kui Sa eelmisel suvel viis päeva Tartus olid? Kas meil polnud kena ja rahulik koos aega veeta? Minu arvates võiksime seda korrata.
Palun Sind, tule Tartusse minu sünnipäevale. Peaksime hubases ringis natuke pidu. Peaksime teineteisele oma armastust näitama.
Isa ju ka armastas mind. Saan sellest alles tagantjärgi aru. Mäletad seda luuletust? Isa luges ja nuttis.

*
Minu isa parim sõber oli Bacchus
ja õhtupoolikutel pärast päevatööd ka Guglielmo Marconi
nad kolmekesi mediteerisid kasemahlapudeliks
maskeerunud piiritusepurgi taga
ja olid näiliselt õnnelikud iseäranis Marconi
Bacchus küsis isalt mis mees sa oled
Minu isa on kaheksaköiteline entsüklopeedia
elav peatükk elutust ajalooõpikust
kinnikukkuv kirstukaas trööstitu legend
HEA INIMENE habemik valgusekandja
aga mina olen isatu käopoeg või kes?
sest kõige selle seest ei leia ma teda kätte
Kas siis keegi ei näinud kuidas mu isa lendas
pääsusabana (Papilio machaon) Taišetist tagasi Väike-Maarjasse
kuidas ta palgina parvetus alla piki Kolõmad
Kõik isaga isatud lapsed on üksikud
(sest emade soonilised hellakäed ei pääse ju miilide taha)
ning nukrad orvud
kes heldivad ikka veel härdameelselt liblikatest
ja nutavad päiksekuumi pisaraid surnud liipritele
mille all sosistavad õhtupalvet ja
viskavad leiba kui tarbetut svammi
vastu muldset seina kõlisevad luud
Üksikud võivad endasse ahmida taevast
nii palju sinist ja valget kui kulub
et saada sinihabemeks või koolda valgeveresusse
nii palju valget ja sinist kui süda lustib
kuigi süda ise on tumm ja kurb^[8]

Ma ei tahaks, et Sinuga samamoodi läheks. Et ma ei peaks kirjutama nagu Thomas Carlyle: „Oo, mu vaga ema, lahkem, parem, julgem ja usaldusväärsem kui teised inimesed maailmas, Sinu vaene poeg tunneb end väga üksinda, käies longates oma teed. Sa ei saa teda enam aidata lahke sõnaga. Sa käsid teda vaid uskuda Jumalasse. Ja seda ta tahab teha, sest selles on tõeline võit maailma, surma ja põrgu üle.”

Kallistades
J.


6.

Pärnus, 19. augustil 2018
Kulla Hing!

Täna on Sinu vanaema ja vanaisa 51. pulma-aastapäev, mida nad tähistavad teisel pool. Mai oleks 79 ja Harry 90.
Võtsin need vanad kirjad ette, puhastasin liigsest ja tegin literatuuriks Sinu pärast. Et Sa teaks.
See, et Sinu vanaisa Siberis ellu jäi ja tagasi tuli, on kangelastegu. Paraku sai ta 1956. aasta hilissuvel emaga koos olla kõigest kuu aega. Seejärel läks Sinu vaarema Lydia-Alice-Vilhelmine haiglasse, kus ta 6. aprillil 1957 53-aastaselt suri.
Punase genotsiidi ohver oli ka Sinu vaarisa, Lydia abikaasa Rudolf, kes arreteeriti 29. novembril 1940. Rudolf suri 39-aastaselt 14. aprillil 1942 Solikamskis.^[9] Päevapealt 26 aastat hiljem sündisin mina.
Sinu vanaisa tädi (ema vanema õe) Mahta õige nimi on Margarethe-Sofia-Dorothea. Suuresti tänu Mahta saadetud pakkidele jäi Harry Siberis ellu. Harry emal pakkide saatmise võimalust polnud. Lydiat taheti 1949 küüditada, kuid imekombel jäi ta siiski Eestisse.
Sinu vaarema oli küll nõukogudevastase elemendi lesk ja ema, ent eesrindlik stalinlik ajakirjandus kiitis teda: „Polikliiniku lastesektori töös on nõukogude võimu hoolitsusel saavutatud palju häid töönäitajaid, milleks tublid töötajad, nagu [---] filtriõde Lydia K. jt., on ennastsalgava tööga kaasa aidanud.” („Töörahva Hääl”, 2. oktoober 1951.)
Aprillis 1958, kui Sinu 19-aastane vanaema (nagu Sina praegu) ja Kalju Lydia Koidula nimelises Pärnu 2. Keskkoolis kooriproovis tutvusid ja armusid, elas Sinu vanaisa neist paarisaja meetri kaugusel, Eliisabeti kiriku kõrval. (Tolles majas – pizzarestoran „Steffani” ja pühakoja vahel – asub nüüd viinapood...) Harry võis veel üheksa aastat poissmehe elu nautida.
Sinu vanaema esimene armastus sõitis end mootorrattaga surnuks. Lisaks Maile avaldasid pärast Kalju surma „Pärnu Kommunistis” kaastunnet lahkunu kolleegid Riikliku Projekteerimise Instituudi „Eesti Põllumajandusprojekt” Pärnu osakonnast, kursusekaaslased tehnikumist ja segakoor „Endla”. „Organisatsiooniliiget ja tublit komsomolitöö aktivisti” mälestas ka ELKNÜ Pärnu linnaorganisatsioon.
Sinu ema ma hoida ei osanud. Ja tema mind samuti mitte. Tegime teineteisele palju haiget. Kuid Kaisa pingutas natukene üle. Ta määris mulle kaela võõra lapse, keda ma hellitasin ja toetasin nagu lihast poega. Mängleva kergusega pettis Kaisa minult ja minu emalt (vale-vanaemalt) Sinu poolvennale viieteist aasta vältel raha välja. Samal ajal pumpas ta pappi poisi tegelikult isalt, libekeelselt ja ülekaaluliselt joogatreenerilt, keda nüüd Šiva peab nüpeldama. Ja kas mina olen mõtlusõpetaja Hakuin mõistuloost „Kas tõesti?”? Paraku mitte. Loodan, et Su ema lahkub varsti areenilt. Aga küll Kõrgem Jõud teab paremini ja toimib Talle sobival viisil. Kas keegi meist saab karmaseaduse vastu?
Ma mõistan, et Sa pidid kohtus valetama ja minu vastu valetunnistusi andma. Kelle leiba sa sööd, selle laulu laulad. Su täitmatu ema tahtis mult ära võtta minu lapsepõlvekodu, millele tal polnud vähimatki õigust. See mõistagi läbi ei läinud, sest vana Harry Kolõma karastusega vaimu vastu ei saa mitte miski.
Loodan südamest, et Su edasine elu saab olema aus ja ehe.
Me pole kolm aastat kohtunud ja vaevalt, et enam näemegi. Sa lõpetad gümnaasiumi, lähed väljamaale ega naase. Soovin, et Su unistused täituks. Sind on eostatud puhaste seemnerakkudega ja Sa lendad kõrgele.

Ootan igatsusega seda aega, kunas võin jälle Sinuga koos olla...

Oleksid juba kord minu juures...

Tule niipea, kui saad, sest ootan Sind alati...

Kallistan Sind mõttes tugevasti! Ja kui silmad kinni panen, siis olen peaaegu Sinu juures...

Ära arva, ma ei ole nii halb, kui Sa mõtled. Olen mõtetega kogu aeg Sinu juures...

Nüüd Sa taipad, mis on igatsuse universum. Sinu asi on luua igatsuse täitumise universum.

Ma armastan Sind, kallis tütar.

isa


2018



------------
^[1] Mjaundža, ka D-2 – erilaager nr. 5 Berlagi laagriosakond Kolõmal, 731 kilomeetri kaugusel Magadanist. Vt. Aadu Oll. „Nõukogude Kaug-Põhja vangilaagrid ja Eesti poliitvangid Kolõmal” (1999), lk. 41 ja lk. 22. https://inimoigusedeestis.ee/wp-content/uploads/2012/06/KaugPohi_laager_Oll.pdf. Vt. ka Hendrik Arro. „Retk maakera servale ehk Kroonu küüdiga läbi „punaste” maa (2001), lk. 53–60 ja lk. 84. Vt. ka. Venda Sõelsepp. „Kolõma – kole maa” (2021), lk. 371.
^[2] Kuhu. (Vene k.)
^[3] „Уникальная весна” (1957; režissöör Aleksandr Stolper).
^[4] „Белая акация” (1957; režissöör Georgi Natanson). https://www.youtube.com/watch?v=Txtyp8LukN4
^[5] (Kulla) sõber! Kuidas käsi käib? (Vene k.)
^[6] Esimene osa laulust „Mõtted”. Muusika: Leon Payne, sõnad: Heldur Karmo. https://www.heldurkarmo.net.ee/?qry=1,90 Esitab Hans Kärvet – https://soundcloud.com/leo-polt/hans-karvet-motted
^[7] Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee ühiskondlik-poliitiline ajakiri, mis ilmus EKP Keskkomitee ajakirja Eesti Kommunist lisana aastail 1961–1984. https://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BCsimused_ja_Vastused
^[8] Varem ilmunud: Reede 1. juuni 1990.
^[9] https://www.memoriaal.ee/otsing/?q=Rudolf+Kaldmaa&f=all



Ilmunud: Looming 2019, nr. 2, lk. 218–235.

https://dea.digar.ee/?a=d&d=AKlooming201902.2.14&dliv=none&e=-------et-25--1--txt-txIN%7ctxTI%7ctxAU%7ctxTA-------------


Tagasiside: jkaldmaa@gmail.com