Esietendus
29.
jaanuaril
2023 Tartu Kirjanduse
Majas
https://www.youtube.com/watch?v=x9pI5vXU17U
Lavastus
on pühendatud M-ile ja E-le.
Jüri Kaldmaa lavaversioon
Jaan Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest” ja
teiste
tekstide
ainetel, kahes vaatuses vaheajaga. (Videos
on ainult esimene vaatus.)
Teksti
autor, lavastaja, muusikaline kujundaja ja produtsent: Jüri
Kaldmaa
Video,
valgus, heli ja plakat: Indrek Tobre
Plakati
foto: Ain Protsin
Näitlejad:
Alla
Ird (Eeva)
Helle
Laanes
(Naima)
Indrek
Tobre
(Mattias)
Rein
Annuk
(André)
Esietendusel
laulsid Rutt Poolakese ja Raahel Poolakese.
André teksti
on lisatud katkendeid Jaan Kruusvalli näidenditest „Haigla aed”,
„Hullumeelne professor, tema elukäik”, „Rabalinnu hõik”,
„Hääled”, „Tasandikkude helinad” ja jutust „Pilk
taevasse”. Lavastuses
on kasutatud katkendeid kuuldemängust „Hääled”
(2008), mille teksti autor
on Jaan Kruusvall, lavastaja Aleksander Eelmaa, osades Aarne Üksküla,
Liina
Olmaru, Indrek Sammul jt. Veel on kasutatud
katkendeid dokumentaalfilmist „Arvo
Pärt. 24 prelüüdi ühele fuugale” (2002), mille režissöör on
Dorian
Supin.
Jaan
Kruusvalli näidendi „Mälestused. Ainult ei tea millest”
esmalavastaja oli Mikk Mikiver. Esietendus toimus 22. septembril 2000
Eesti Draamateatris. Mängisid Epp Eespäev (Naima), Madis Kalmet
(Mattias) ja Guido Kangur (André).
Jüri
Kaldmaa:
„Elu
ainukene mõte on jõuda Jeesuseni, elada Temas, käia Temaga,
ülistada ja kuulutada Teda. „Tema
peab kasvama, aga mina pean kahanema!” (Johannese 3:30.)
Traditsiooniline
ja harjumuspärane teater, mis pahatihti rajaneb konfliktil, kaob
Kristuse tulles üldse ära. No mida te jaurate?! Koostööd
saab jätkata inimestega, kes soovivad liikuda Jumala poole, ja mitte
Jumalast eemale. Meid ootavad dramaturgiliselt ÕIGED olukorrad. Hea
uudis on see, et meie lavastuses juba on ÜKS ÕIGE
olukord.”[1]
Madis
Kolk:
„Kui Tooming ja Türnpu usuvad siiski teatri ja
teoloogia ühendusse, siis Toominga õpilane Jüri Kaldmaa rõhutab
oma lavastusega „Igatsused. Teadagi Kelle järele” (2023) just
seda (peaaegu) ületamatut piiri ilmaliku kunsti ja vaimuliku
kirgastumise vahel, deklareerides kavalehel, et lavastus on tema
jumalagajätt ilmaliku maailmaga. Kompromisside asemel tuleb ühest
loobuda. Lavastus põhineb Jaan Kruusvalli tekstidel, eeskätt
näidendil „Mälestused. Ainult ei tea millest” ning teatud
mõttes võiks sedalaadi lavalist Jumala-otsingut nimetada
apofaatiliseks teeks: positiivse programmi asemel on Kruusvalli
loomingus sisalduv lootusetusetunne võimendatud ateistliku
äärmuseni, rõhutades piiri, kus see saab päädida vaid huku või
patukahetsusega: Jeesus saab ilmuda vaid siis, kui vana Aadam/Eeva on
ohverdatud, omal jõul inimene sellest seisundist välja ei
tule.”[2]
Jaan
Malin:
„Jüri
Kaldmaa jätkab sama teemaga (sellele oli pühendatud ka tema
„Patukahetseja”, nobelist Isaac Bashevis Singeri samanimelise
romaani ainetel loodud lavastus, mida mängis Vilde harrastusteater),
milleks on inimese kergemeelne alistumine kurjale,
vaimupimedus.”[3]
Jaan
Kruusvalli (1940–2012)
mõtteid:
***
Ei
suuda iseendagi elule anda tähendust,
siis – kust tuleb tähendus sõnusse, mõtteisse,
tegelaskujudesse...[4]
***
Ma
kujutan teatud inimesi. Õigemini – kujutasin kunagi. Kuid
selliseid inimesi pole enam tegelikult olemas. Mitte ühtegi. Varem
olid.
Praegused
inimesed on teistsugused. Nad on võõrad ja kauged, eemal. Kõnnivad
mu´st osavõtmatult mööda. Ei jää kuidagimoodi meelde... Mina
neid ei tunne. Ei tahagi tunda. Mitte üleolekust. Vaid... mind ei
ole lihtsalt tarvis... neid kujutama. Ja – nende juttki on
teistsugusem, kui varem seal aastate taga oli: arusaamatu.
***
Ma
ei tea, mida ma peaksin ütlema!?
Ma ei ütle midagi...
Vast ainult: päike paistab...
ja et mul on kõht tühi,
tahaksin kartuleid.
Midagi üleliigset ei taha ma
ütelda...[5]
***
Pühitse
vaikimisega oma päevi!
***
Võim
– see on vandenõu meie vastu. Aga meie mõtleme –
hoolitsus.[6]
***
Kirjanikuks-olemine
toob kaasa nii palju kannatusi ning ebameeldivusi, et kirjanikuks
hakata võin soovitada ainult oma vaenlasil. Sest nii mõneski mõttes
on kirjanik korralike inimeste seltskonnast, ühiskonnast
väljavisatu.[7]
Kirjakohti
Vanast ja Uuest Testamendist:
***
Sest
head, mida ma tahan, ma ei tee, vaid kurja, mida ma ei taha, ma teen!
(Roomlastele
7:19.)
***
Jehoova
kartus on tarkuse algus ja Kõigepühama tundmine on mõistus!
(Õpetussõnad
9:10.)
***
Sest
teist alust ei või keegi panna kui see, mis juba on pandud, see on
Jeesus Kristus! (1 Korintlastele 3:11.)
***
Jeesus
Kristus on seesama, eile ja täna ja igavesti! (Heebrealastele
13:8.)
***
Ja kellegi muu läbi ei ole päästet,
sest taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist nime, kelle läbi
meid päästetaks. (Apostlite teod 4:12.)
***
Issand,
kelle juurde me peaksime minema? Sinul on igavese elu sõnad, ja me
oleme uskunud ning ära tundnud, et sina oled Jumala Püha.
(Johannese 6:68–69.)
***
Me teame, et oleme
Jumalast ja kõik maailm on tigeda võimuses. Aga me teame, et Jumala
Poeg on tulnud ja andnud meile mõistuse, et me tunnetaksime Tõelise
ja oleksime Tõelises, tema Pojas Jeesuses Kristuses. Seesama on
tõeline Jumal ja igavene elu. (1 Johannese
5:19–20.)
------------
[1]
Lavastuse
kavalehelt.
[2]
Madis
Kolk. Pühaduse võimalikkusest teatris. Teater. Muusika. Kino nr. 6
2023,
lk. 40.
https://www.temuki.ee/2023/06/puhaduse-voimalikkusest-teatris/
[3]
Jaan
Malin. Kaldmaa lavaversioon Kruusvallist. Sirp 10. märts
2023.
https://www.sirp.ee/kaldmaa-lavaversioon-kruusvallist/
[4]
Jaan
Kruusvall. Peaaegu iga sõna, iga mõte... – Jaan Kruusvall. „Olen
öösse eksind karjus” (2001), lk. 104.
[5]
Jaan
Kruusvall. ...räägib koeraga, keda pole... Ääremärkusi. Looming
nr. 12 2011, lk. 1623 ja lk. 1624.
[6]
Jaan
Kruusvall. Autsaideri
ülestähendusi. – Jaan
Kruusvall. „Nokturn
järve ääres” (1991),
lk. 65 ja lk.
67.
[7]
Jaan
Kruusvall: Kirjanikuks saamist võin soovitada vaid vaenlasele.
Postimees
Kultuur 9. jaanuar 1998.
Esmailmumine.
Kommentaarid
Postita kommentaar